Eile andis Venemaa saatkonna ukse taga Tallinnas märgilise tähendusega intervjuu üks viiekümnendates-kuuekümnendates aastates naine. „Kui Putin otsustab kaitsta Balti riikides elavaid venelasi samamoodi nagu ta kaitseb Ukrainas elavaid venelasi,„valimisvõidupõhjust– kas te siis toetate teda?“ küsis Postimehe ajakirjanik. „Kui meie valitsus hakkab meie inimesi sama moodi pommitama ja tapma nagu (Ukraina valitsus väidetavalt oma kaasmaalasi Donbassis)… Kujutage ette sellist olukorda, et Narva inimesed pole rahul Eesti valitsusega ning soovivad autonoomiat. Kui Eesti valitsus hakkab selle peale Narvat pommitama, siis ma toetan Putinit, kui ta tuleb (narvalasi) kaitsma,“ kinnitas naine. See intervjuu oli ere näide aastatepikkuse putinistliku propaganda tõhusast toimimisest. Massiivne ajupesu on üks peamine põhjus, miks Putin võitis eile lõppenud „valimised“ ning püsib Venemaal kindlalt võimul. Aga naaseme putinistlike narratiivide juurde loo lõpus. Propastop teeb täna ülevaate Putini tänavuse eduka „valimiskampaania“ olulisematest põhjustest. Juba 2018. aastal oli konkurents Venemaa presidendivalimistel erakordselt nõrk, sest Putini järel kogus enim hääli isegi Venemaal vähetuntud kommunist Pavel Grudinin. Kõik tema vastaskandidaadid kuulusid „kontrollitud“ opositsiooni, Aleksei Navalnõid ei lastud kandideerima fabritseeritud kohtuliku karistuse tõttu. Seekord kartis Putin konkurentsi veel paanilisemalt, sest iga Kremli kontrollile mittealluv kandidaat andis valijatele võimaluse seaduslikult oma protestimeelsust ilmutada. Seepärast ei lastud valimistele isegi täiesti tundmatut ajakirjanikku Jekaterina Duntsovat. Algselt kuulus Putini „valimisstaabi“ plaanidesse ohutu vastaskandidaadi, endise riigiduuma liikme Boriss Nadeždini kandideerimine. See mees oleks pidanud toimima ventiilina, mis laseb ühiskonnas mõõdukas koguses protestiauru välja. Aga kohe, kui Nadeždini nimi tekitas vene ühiskonnas ootamatult tormilise vastuvõtu, võeti temagi valimiskomisjoni kätega rajalt maha. Alates Putini esimestest presidendivalimistest 2000. aastal on tema kontroll meedia üle järjest tugevnenud. Siiski oli Venemaal veel 2012. aastal piisavalt mõjukaid sõltumatuid ajakirjanduskanaleid, kuid tänavuseks pole neist enam mitte midagi alles jäänud. Viimaste vaba ajakirjanduse kanalite kinni keeramiseks andis ettekäände 2022. aasta veebruaris alanud täiemahuline sõda. Sõjainfo edastamiseks kehtestas Kreml reeglid, mis sundisid ajalehte Novaja Gazeta, telekanalit Dožd ja teisi valima – kas korrata üks ühele ametlikke propagandavalesid või lõpetada tegevus. Protestimeelsuse allasurumiseks ühismeedias on samuti kasutatud rangeid seadusandlikke piiranguid ja totaalset kontrolli ühismeedias. See avaldub inimeste karmis karistamises isegi mõnelauseliste ühismeedias avaldatud kommentaaride pärast, milles mõistetakse hukka Venemaa sõjategevus. Seekord polnud Putini suurimaks probleemiks valimistel kõigi aegade suurima häälte ülekaalu, vaid viisaka valimisosaluse saavutamine. Kuna neist valimistest ei sõltunud niikuinii mitte midagi, siis võis karta, et venelased ei vaevu ka valimisteks välja tulema. Esimeseks võimaluseks selle probleemi lahendamisel oli riigipalgaliste inimeste sunniviisiline valimistel osalemine. Suurte töökollektiivide juhid pidid tagama oma alluvate valimistel osalemise. Selleks kasutati mõned aastad tagasi seadustatud e-valimisi. (NB! Venemaa e-valimistel pole midagi ühist Eesti e-valimistega.) Niinimetatud e-valimised võimaldasid tööandjal kontrollida, kes tema alluvatest jätab hääletamata ning teda selle eest karistada. Aastaid Moskva valimisjaoskondades häältelugemiskomisjoni kuulunud ajakirjaniku Ilja Beri sõnutsi loeti pealinnas paberhääli kuni 2021. aastani ausalt. Siis jõustus Venemaal e-hääletus ning selle tulemused erinesid oluliselt pabersedelitel kokku loetud tulemustest. 2021. aasta riigiduuma valimistel ei pääsenud parlamenti enam ükski sõltumatu poliitik. E-hääletamine vene moodi jõustatigi selleks, et saaks kontrollimatult hääli võltsida ning seda võimalust kasutati agaralt ka tänavu „presidendivalimistel“. Sel taustal oli isegi üllatav, et ametlik osalusprotsent valimistel oli 74,2. Tegelikult pidi valimisosalus olema märgatavalt väiksem, valimiskomisjon ei söandanud seda veel suuremaks valetada, sest siis oleks number muutunud naeruväärseks. Hoolimata sellest, et Putin pole saavutanud 2022. aastal alanud täiemahulises sõjas Ukraina vastu ligilähedaseltki oma eesmärke, püsib tema tegelik populaarsus venelaste seas kõrge. Nagu näitavad vene ainsa usaldusväärse uuringufirma Levada küsitlused, on sõda suurendanud toetust Putinile. Samuti liiguvad asjad venelaste suure enamuse arvates riigis õiges suunas ehk teisisõnu pole suured inimohvrid ning mõningane majanduslangus kahandanud Putini usaldusväärsust.