Morozovi kahtlustamine spionaažis ja Valeri Rešetnikovi elamisloa pikendamisest keeldumine on –kaksluguükspropaganda–ühes asjas sarnased – isik on propagandas vaid taktikalise tähtsusega. Strateegiliselt on asi hoopis teine. Esimesel juhul räägime Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku vastandumisest Konstantinoopolile, mis on Russkii Miri narratiiv. Teisel juhul on tegemist mitme välispoliitilise narratiiviga korraga, kuid hoiatava “lasuga” kodumaise tarbija jaoks. Reaktsioon metropoliit Eugeni elamisloa pikendamata jätmisele oli propaganda mõttes etteaimatav ja loogiline. Vene õigeusu kirik vastas ametlikult ja rutiinselt: „Vene õigeusu kirik vastas väidetele, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku pea, Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi tegevus ei vasta Eesti väärtustele. Need on riigi jaoks häbiväärsed, leiab Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli nõunik ülempreester Nikolai Balašov.” Kuid lisaks puhtfaktilisele (metropoliidi elamisloale) on selles loos ka maailmavaateline osa – Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku ja Konstantinoopoli patriarhaadi vastasseis. Siit üks näide. Regnumis ilmus artikkel, kus kirjutati: “Eesti võimud tajuvad Eugenit tüütu takistusena, kes segab kohalike õigeusklike Konstantinoopoli võimu alla sattumist. Nad on juba ammu tahtnud temast lahti saada ja on lõpuks otsustanud midagi ette võtta. Praegu eksisteerib Eesti territooriumil kaks õigeusu jurisdiktsiooni kõrvuti. Üks neist on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK), teine ​​Konstantinoopoli Patriarhaadi Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK). Samas toetab Eesti riik Moskvast eraldunud struktuure – just nemad said algselt peaaegu kogu nõukogude režiimi ajal konfiskeeritud ja 1991. aastal tagastatud kirikuvara. Kuigi MPEÕK ridadesse kuulub üle 85% õigeusklikke…” Seda lugedes tekib tahes-tahtmata küsimus – mis on metropoliidil pistmist Eugeni elamisloaga? Vjatšeslav Morozovi loos osutus lugu hoopis teistsuguseks ja isegi ebatavaliseks. Vene ajakirjanduse selleteemalistes artiklites puudub selge kaitseliin ega esitata vähimatki kahtlusevarju Eesti eriteenistuste selgituste kohta Morozovi kinnipidamisel.Pigem valitseb teatav distantseerumine professorist. Toome näite. Portaalis vz.ru avaldatud artikkel kirjeldab professorit, kuid selles pole väiksematki vihjet tema kaitsmise huvist Eesti julgeolekuteenistuse eest: “Viimased paar aastat on ta olnud hõivatud russofoobse päevakorra äärmiselt pakilise teemaga: postkolonialism ja postimperialism. See on noorte ringkondades sama moes kui soouuringud. Poliitiliselt kasutatakse selliseid töid nüüd kogu Venemaa ajaloo diskrediteerimiseks, isegi nendes aspektides, mida läänes ja liberaalsetes ringkondades pole veel võltsitud. Morozovi-suguste intellektuaalide tööd loovad Venemaast negatiivse kuvandi kui “rahvaste vanglast”, koloniaalimpeeriumist. Ainult et selle kolonialism oli väidetavalt “suunatud sissepoole” (tsitaat Morozovilt). Kõik see on läänes muutunud omaette “teaduslikuks suunaks” ja on suunatud Venemaa kokkuvarisemisele, ainult pakendatud akadeemilisse terminoloogiasse. Ja seesama Morozov ei jätnud praktiliselt kunagi emigrantide ja liberaalsete ajakirjanduse, sealhulgas välisagentide ja äärmuslaste lehekülgedelt välja pikki tekste Vene rahva ja riigi koloniaalsest olemusest. Ta osaleb kõikvõimalikel liberaalsetel foorumitel.” Selline ilmutus näitab üsna selgelt, et Venemaa ei vaja selliseid teadlasi. Ja loo tipuks avaldatakse kahtlusi, kas ta on üldse spioon: «Inimesed, kes kipuvad vaatama detektiivisarju, võivad kahtlustada professor Morozovit kui «uinuvat agenti», kes on aastakümneid kangelaslikult imbunud venevastastesse ringkondadesse. Kahjuks see nii ei ole. Morozov tekkis 90ndatel, kui sellise agentuuri loomiseks lihtsalt ei olnud nõudlust ning Morozovi poliitilised ja ajaloolised vaated domineerisid Venemaa akadeemilises keskkonnas. Samuti ei olnud akadeemilises keskkonnas ressursse selliste kallite projektide loomiseks nagu “magavad agendid”. Vastupidi: Morozov on oma aja tüüpiline toode. Kui luureteenistus peaks sellise inimesega koostööd tegema, siis ainult ühekordselt ja rahaliselt”. Anti üles? Või tehti lihtsalt sellist nägu? Tõesti, selline tõlgendus või tõlgenduste erinevus spionaažis kahtlustatavate isikute puhul ei ole tavaline. Kuid selle artikli pealkiri paneb vastavalt propagandistlikule narratiivile aktsendid paika: “kellest täpselt on juttu ja miks on nüüdseks endise teadlase kinnipidamine hoop üldse mitte Venemaa luure, vaid Venemaalt põgenenud russofoobsete liberaalide vastu?”. “Põgenenud liberaalide” ohtlikkuse teemal ilmus ka artikkel Regnumis. Selles kirjutatakse: “Venemaalt on viimastel aastatel Eestisse kolinud palju kodanikke, kes peavad end liberaalsete tõekspidamiste kandjaks.