Venemaa propagandast kõlab tihti läbi väide,öntgenVenemaapüüabendnäidataohvrina– et läänemaailma käitumine ohustab Venemaad, mistõttu viimane peab end kaitsma ja mõnikord ka ennetavalt ründama. Selle narratiivi järgi polevat Venemaa käitumine olnud kunagi agressiivne, vaid tegemist olevat püüetega säilitada oma riigikorda ja kultuuri. Ka sõda Ukrainas olevat ainult enesekaitsest tingitud ja see käivat tegelikult terve läänemaailma vastu, kes püüdvat Venemaad sealtkaudu rünnata. Selle juured põlvnevad 15. sajandi lõpust, kui hakkas levima idee Moskvast kui kolmandast Roomast (teine Rooma oli Bütsantsi-aegne Konstantinoopol), Vana-Rooma impeeriumi pärijast, ja selle valitsejatest kui ortodoksse ristiusu kaitsjatest. Sellisena pidi Venemaa võitlema kõigi ümbritsevate barbaritega. Seda narratiivi on toetanud ka Venemaa valitsev ajalookäsitlus, alates Vene ajaloo isaks hüütud Nikolai Karamzinist (1766–1826), kes pani sellele suuresti aluse. Lugu ise on sajandite vältel läbinud mitmesuguseid muutuseid, kuid põhijoontes on see jäänud samaks – Venemaa on kui vaenulikest jõududest ümber piiratud kindlus. 19. sajandiks lisandusid muslimiusulistele naabritele vastaste sekka ka Prantsuse revolutsiooniga pead tõstnud valgustusideed. Pärast oktoobripööret sai Venemaast endast revolutsiooni eksportija, keda ümbritsesid vaenulikud kapitalistlikud riigid, kelle eesmärgiks oli töörahva paradiis lämmatada. Praegune propagandanarratiiv Venemaast kui välisjõudude pideva rünnaku all olevast riigist, keda Lääs püüab allutada, surudes talle pähe enda reegleid, on nende ajalooliste ideede edasiarendus. Islamiusuliste, revolutsionääride ja kapitalistlike vereimejate asemele on lihtsalt tulnud liberaalne demokraatia ja muud globalistlikud jõud. See narratiiv räägib meile Venemaast, kelle iseseisvust pidevalt ohustavad välised jõud, eeskätt just Läänest. Nii olevat Ukraina venemeelne ekspresident Viktor Janukovitš kaks korda kukutatud Lääne mahitusel. Samad jõud olla püüdnud kukutada ka Valgevene juhti Aljaksandr Lukašenkat ja korraldada riigipööret Venemaal pärast 2012. aasta presidendivalimisi. Ja otse loomulikult pidavat nad praegu toetama Ukrainat sõjas Venemaa vastu – mida muidugi ei tohi sõjaks nimetada. Tartu Ülikooli doktorant Daniel Tamm toob oma artiklis antiteetilisest identiteediloomest, mis käsitleb enda minapildi loomist vastandumise kaudu, välja viis narratiivi, mida Venemaa oma selle raames raames jutustab. Need on lood Venemaast kui ümberpiiratud kindlusest, russofoobsest Läänest, Vene maailmast, Ukrainast kui fašistlikust riigist ja separatismi käes kõdunevast Euroopa Liidust. Neist vähemalt neli esimest on otseselt seotud narratiiviga, mis kujutab Venemaad kui teiste riikide ohvrit. Venemaa peab ümberpiiratud kindlusena kaitsma end välismaailmast tulevate ohtude vastu – eeskätt tulevat need muidugi Läänest. Lääs ei suutvat Venemaad mõista ja kannatavat lihtsalt russofoobia all, rünnates pidevalt nii Venemaa kui ka naaberriike. Selle tagajärjel olevat osa Vene maailmast Venemaast eraldatud teistesse riikidesse. Teisisõnu, see tsivilisatsioon, mille keskmeks on Venemaa, ulatuvat tegelikult riigipiiridest väljapoole, mis andvat Venemaale õiguse sekkuda teiste maade asjadesse. Kuna Ukraina olevat fašistide võimu alla sattunud riik, kus elavate inimeste vabastamiseks olevatki alanud praegune sõda, mida ei tohi sõjaks nimetada, siis tegelikult jätkavat Venemaa lihtsalt Teisest maailmasõjast tuttavat missiooni. Selleks on fašismi ja natsionaalsotsialismi väljajuurimine kogu maailmast. Sarnast narratiivi on Venemaa levitanud tükk aega enne täiemõõdulise sõja puhkemist Ukrainas ja tegelikult juba enne Krimmi annekteerimist 2014. aastal. Seda lugu edastab nii Vene riiklik retoorika, aga samuti levitatakse seda kultuuris, olgu ajalooraamatute või ka näiteks filmide või teleseriaalide näol. Ilmekas näide on selle koha pealt Karen Šahnazarovi 2012. aasta film „Valge Tiger“, mille peategelane, Teise maailmasõja aegne Nõukogude tankikomandör Naidenov jälitab müstilist üleni valgeks värvitud Saksa tanki Tiger, mis suudab hävitada kõik oma vastased. Naidenovi enda väitel polevat selles kõiges aga rohkem müstikat kui Darwini evolutsiooniteoorias. Tankide keelt mõistev mees teab, et seda Tigerit kardavad isegi teised Saksa tankid. Pärast sõja lõppu jääb valge Tiger kadunuks, kuid Naidenov usub, et too on vaid peidus ja ootab oma aega. Nii ootab temagi. Selle narratiivi peamine sihtrühm on Venemaa enda elanikud, kellele see jutustab lugu, miks režiim käitub sellisel moel, nagu see käitub. Seejuures tasub märkida, et see pole suunatud ainult venelastele, vaid ka teistele Venemaal elavate rahvaste esindajatele.