Aasta alguses hakkas liikuma info,äisteksteestikeeles– et Venemaa president Vladimir Putin võtab Kremli režiimi vaated lähiajaloole kokku suures artiklis. Tekst ilmus 18. juunil 2020 ingliskeelsena ajakirjas National Interest. Propastop avaldab artikli eestikeelse täisteksti, tõlge on pärit Venemaa Eesti saatkonna kodulehelt (väldime otselinki sellele propagandast pungil veebipaigale). Me ei avalda artiklit mitte sellepärast, et oleksime Putini visiooniga päri. Soovime, et Kremli režiimi vaateid ajaloole ja lähinaabritele saaks igaüks lugeda ja hinnata otse algallikast, mitte üksnes kommentaatorite poolt vahendatuna. Valik olulisemaid Putini artiklit kommenteerivaid eestikeelseid tekste: 75 aastat Suurest Võidust: ühine vastutus ajaloo ja tuleviku ees Vladimir Putin Suure Isamaasõja lõpust on möödunud 75 aastat. Nende aastate jooksul on üles kasvanud mitu põlvkonda. Planeedi poliitiline kaart on muutunud. Pole enam Nõukogude Liitu, kes saavutas grandioosse, põrmustava võidu natsismi üle ja päästis kogu maailma. Ning selle sõja sündmused on kauge minevik isegi sõjas osalenute jaoks. Miks aga tähistatakse Venemaal 9. maid kõige olulisema pidupäevana, aga 22. juunil näib elu seiskuvat ja klomp tõuseb kurku? On tavaks öelda, et sõda jättis sügava jälje iga perekonna ajalukku. Nende sõnade taga on miljonite inimeste saatused, nende kannatused ja kaotusvalu. Uhkus, tõde ja mälestused. Minu vanemate jaoks tähendas sõda Leningradi blokaadi kohutavaid piinu, kus suri minu kaheaastane vend Vitja ja kus mu ema imekombel ellu jäi. Minu isa, vaatamata sellele, et oli mobilisatsioonist vabastatud, läks vabatahtlikuna oma kodulinna kaitsma – tehes sama, mida miljonid teised Nõukogude kodanikud. Ta võitles Neeva sillapea lahingutes, sai raskelt vigastada. Ja mida kaugemale minevikku need aastad jäävad, seda rohkem tunnen vajadust vanematega vestelda, saada rohkem teada nende elu sõjaaja perioodist. Kuid nüüd on juba võimatu midagi küsida, seetõttu hoian pühalikult südames mälestust vestlustest oma isa ja emaga sel teemal, nende nappidest emotsioonidest. Minu ja mu eakaaslaste jaoks on oluline, et meie lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed mõistaksid, milliseid katsumusi ja piinu nende esivanemad läbi elasid. Mõistaksid kuidas ja miks nad suutsid vastu pidada ja võita? Kust tuli nende tõeliselt raudne meelekindlus, mis üllatas ja vaimustas kogu maailma? Jah, nad kaitsesid oma kodu, lapsi, lähedasi, perekonda. Kuid kõiki ühendas armastus kodumaa vastu. See sügav, isiklik tunne kogu oma täiuses kajastub meie rahva põhiolemuses ja sellest sai üks määrav faktor rahva kangelaslikus, ennastohverdavas võitluses natside vastu. Sageli küsitakse: kuidas praegune põlvkond käituks, mida kriitilises olukorras teeks? Minu silme ees on noored arstid, õed, kellest mõned veel eile olid tudengid ja kes täna lähevad nn „punasesse tsooni“ inimesi päästma. Meie sõjaväelased, kes võitlevad rahvusvahelise terrorismi vastu Põhja-Kaukaasias, Süürias kuni surmani, on päris noored poisid! Paljud legendaarse, surematu kuuenda dessantroodu võitlejad olid 19–20 aastat vanad. Kuid nad kõik näitasid, et on samaväärsed kangelased kui meie kodumaa sõjamehed, kes kaitsesid seda Suure Isamaasõja ajal. Seetõttu olen kindel, et Venemaa rahvaste iseloomus on täita oma kohust, mitte haletseda end, kui asjaolud seda nõuavad. Omakasupüüdmatus, patriotism, armastus oma kodu, perekonna ja isamaa vastu – need väärtused on Venemaa ühiskonna jaoks endiselt fundamentaalsed, põhiolemuses. Meie riigi suveräänsus põhineb suures osas neil. Nüüd on meil sündinud uued, rahva poolt loodud traditsioonid, näiteks Surematu polk. See on tänu- ja mälestusmarss, veresidemetel põhinev elav side põlvkondade vahel. Miljonid inimesed tulevad rongkäigule fotodega oma lähedastest, kes kaitsesid isamaad ja purustasid natsismi. See tähendab, et nende elu, katsumusi ja ohverdusi, võitu, mille nad meile andsid, ei unustata kunagi. Meie vastutus mineviku ja tuleviku ees on teha kõik kohutavate tragöödiate kordumise vältimiseks. Seetõttu pidasin oma kohuseks kirjutada artikkel Teise maailmasõja ja Suure Isamaasõja teemadel. Arutasin seda ideed maailma liidritega vesteldes korduvalt, sellesse suhtuti mõistmisega. Eelmise aasta lõpus, SRÜ riikide juhtide tippkohtumisel, olime kõik ühisel arvamusel: oluline on edastada järeltulevatele põlvedele mälestus sellest, et võidu natsismi üle saavutas eelkõige Nõukogude rahvas, et selles kangelaslikus võitluses – rindel ja tagalas, õlg õla kõrval – seisid kõigi Nõukogude Liidu vabariikide esindajad. Seejärel rääkisin kolleegidega ka keerulisest sõjaeelsest perioodist. See vestlus tekitas Euroopas ja maailmas suurt vastukaja. Mis tähendab, et mineviku õppetundide poole pöördumine on tõesti vajalik ja aktuaalne.